E-ITSPEA

Copyleft tagab samad levitamis- ja kasutamisvabaduse samade litsentseeritud teoste vahel, mis võimaldab tarkvara tasuta levitada, suurendades selle levikut. Copyleft litsentse on mitut tüüpi ja need jaotatakse niiöelda tugevuse järgi väga tugevust nõrgani, lõpetades puuduliku copyleftiga. Väga tugev copyleft nõuab, et kõik järgmised sellise litsentsiga komponendid viiakse sama litsetsi alla. Selline copyleft levib nagu viirus, "kleepudes" iga järgmise komponendi külge, millega ta ühes projektis on. Samuti on sätestatud lähtekoodi avalikustamine. (AGPL) Tugev copyleft on sisuliselt sama, mis väga tugev, aga lähtekoodi ei pea avalikustama. Litsents "kleepub" samamoodi edasi, mis tagab litsentsi kindla leviku uutele komponentidele. (GNU GPL, DSL) Nõrk copyleft nõuab selle litsentsiga lähtekoodi säilitamist sama litsentsi all, aga ei nõu selle litsentsi "kleepumist" teistele komponentidele. (GNU LGPL, MPL) puuduv copyleft laseb lähtekoodiga palju vabamalt rin

Pirate Party poolt välja toodud punktid raamatus "The Case for Copyright Reform" olid päris head. Mulle meeldis, et välja ei oldud toodud ainult asjad, mis kindlasti muutmist vajaksid, vaid ka need, mis nii võikski jääda. Selline oli just esimene punkt. Teose autor peaksi olema teada (kui ta seda soovib). Kellegi nime varastamine ei ole lubatud ja keegi ei tohiks öelda, et teise loodud teos on tema oma, nii individuaalsel tasandil, kui ka ettevõtete omal. Teine punkt on ideelt väga hea, aga mina küll ei tea kuidas seda efektiivselt teostada. Seal on välja toodud ka peer-to-peer jagamine, aga kui suurele hulgale nii jagada võib? Kolmas punkt oli väga huvitav ja see võiks tõesti nii olla. Täpne aastate arv võib veel muutuda, aga idee on tõepoolest õige, et peale 20 aastat muutuks teos vabamalt kasutatavaks. Neljas ettepanek on minu arust otse naelapea pihta. Kui keegi tõesti soovib pärast 5 aastat veel autorikaitset saada, ss seda võiks taodelda. Väga palju asju muutuks vabamak

Aeg on miski, mida meil kõigil on väga piiratud koguses. Me magame ainuüksi kolmandiku oma elust maha, niiet see ülejäänud kaks kolmandikku võiks ju midagi kasulikku teha. Kahjuks ei mõista aga iga inimene, et vahel on ka muud teha, kui telefon pihus kõigiga chattida.  Mida aeg edasi, seda kiiremaks on läinud infoedastus. Paberkujul kiri võtab vähemalt nädala, et Tallinnast Tartusse jõuda. Kiiret vastamist oodatakse, aga sellele ei saa kunagi kindel olla ja inimesed lepivad sellega. Miks aga ei ole sama suhtumine e-kirjadega? Tänane tehnika ja internetiühenduse kättesaadavus lubab tõesti olla kättesaadav igal sekundil kus iganes sa ka ei oleks. Aga kuhu jääb kogu muu elu? Mina olen saanud liiga palju sõimu ja pidanud ennast liialt palju "välja vabandama", sest ma ei vastanud kohe, kui ma sõnumit nägin või ei "suvatsenud" sõnumit mitu tundi vaadatagi. Hämmastama paneb see, kuidas inimesed ei mõtle, et ma ei istu kogu aeg telefon näpus, nett sees, ootamas kuna keegi m

Kõige paremini läks minu hinnangul Eesti kultuuripärandi digitaliseerimine. Sellega on veel palju tööd ees ja Kultuuriministeerium soovib 2023. aastaks saada kolmandik kultuuripärandist digitaalselt kättesaadavaks, aga suuri samme on juba tehtud. Väga palju dokumente on viidud digikujule, näiteks rahvastikuregistrid, mis pärinevad ajast enne esimest maailmasõda. Rahvastikuregistrite digitaliseerimine on olnud väga pikaajaline arhiveerijate pingutus, kõik andmed on sisse löödud käsitsi, vanadest raamatutest loetud. Praeguseks on asi pigem vabavaralisuse taga kinni, aga ka selle kallal tehakse suurt tööd ja areng on olnud märgatav. Suure tõuke andis kindlasti ka Covid-19, mille tagajärjel suundus ka palju näituseid digitaalsele kujule võib olla kiiremini, kui nad seda algselt plaanisid. Kõige kehvemini on läinud minu arust sooviga muuta eesti keel digitaalses maailmas laialdasemalt kasutatavaks. Eesti keel on küllaltki keeruline ja pole kahjuks leidnud arengut erinevates elektroonilistes